Biliaardi ajalugu on väga vana. Biliaard arenes välja mängust, mis meenutas kroketit, umbes 15. sajandil Põhja-Euroopas, tõenäoliselt Prantsusmaal. Mäng viidi siseruumidesse puidust lauale, millel oli murupinda meenutav roheline kate ja lihtsad ääred ümberringi. Pallidele löödi spetsiaalsete nuppudega. Sõna “biliaard” tuleneb kas prantsuse sõnast “billard” (üks pulkadest) või sõnast “bille” — pall.
Alguses mängiti biliaardi kahel pallil laual, millel oli kuus taskut ja ring, mis meenutas kroketiväravaid, ning pulk, mida kasutati sihtmärgina. 18. sajandil kadusid ring ja pulk, jättes alles ainult pallid ja taskud. Suurem osa teabest on meieni jõudnud lugudest kuningate ja nende õukondlaste kohta. Enne 18. sajandit tunti mängu kui “Kuninglikku biliaardimängu”, kuid see oli levinud kõigi ühiskonnakihtide seas. Siin on, mida Brokhausi ja Efroni Entsüklopeediline sõnaraamat ütleb biliaardi ajaloo kohta: “Biliaardi sünnikoht on Hiina. Euroopas pärineb esimene teade biliaardist 16. sajandist. Karl IX mängis kuulsa Püha Bartolomeuse öö ajal (24. august 1572) biliaardi, kui ta kuulis kellahelinat, mis kutsus katoliiklasi kokku. Shakespeare (1616) teadis juba biliaardi olemasolust, kuna ta laseb Kleopatrat (Antonius ja Kleopatra, II vaatus, 5. stseen) mängida biliaardi oma eunuhh Mardianiga (muidugi on see anakronism). Maria Stuart väljendab oma traagilise surma päeval (17. veebruar 1587) kirjas Glasgow peapiiskopile muret oma biliaardilaua pärast (line table billard).”
Ei ole kindel, kas biliaard ilmus Euroopasse esmakordselt Prantsusmaal või Inglismaal. John Wilk väidab, et inglise keeles kutsuti biliaardimängu nimega “bal-yard” (vanasaksi keeles “bal” tähendab palli ja “yard” keppi), mis tema arvates näitab, et biliaard oli Inglismaal juba ammu tuntud. Sturz näeb oma raamatus “Inglise rahva mängud ja lõbustused” biliaardi algust mängus nimega “Palle-Malspiel” (prantsuse keeles “paile-maile”), mis on midagi kroketi sarnast. 17. sajandil oli Inglismaal biliaardimäng juba väga populaarne ja kuningas George II keelas 1760. aastal biliaardimängu avalikes kohtades 10 naela suuruse trahvi ähvardusel. Prantsusmaal avaldas Etienne Liason Lyonis biliaardi mängureeglid juba 1674. aastal. Louis XIV ajal oli biliaard õukonnas väga moes. Chamilard (Vichel de Chamillard), algul väike ametnik ja hiljem sõjaminister (1707), oli kuninga tavaline partner.
Venemaal ilmus biliaard Peeter Suure ajal. Keisrinna Anna Ivanovna ajal oli biliaard väga levinud “avstjates” (kõrtsides). Alates 1850. aastatest hakkas Venemaal kiiresti arenema korrektne biliaardimäng. Venemaal olid tuntud järgmised biliaardimängud: viie palliga mäng ehk vene, kolme palliga mäng ehk berliini, püramiid (15 palliga) ja karambool ehk prantsuse (carambolage), mida mängitakse ilma taskuteta biliaardilaual.
Biliaard Ameerikas
Senini ei ole selge, kuidas biliaard Ameerikasse jõudis. On jutt, et see kingiti Püha Augustinusele umbes 1580. aastal, kuid selle ala uuringud on ebaõnnestunud. Kõige tõenäolisem on, et biliaard tõid kaasa taani ja inglise asunikud. Sellest ajast alates on mäng levinud kõikidesse kolooniatesse. On teateid, et George Washington võitis matši 1748. aastal. 1830. aastaks hakkasid kõikjal arenema avalikud klubid, kus mängiti biliaardi. Kõige kuulsam oli Bassfordi klubi New Yorgis, mis asutati börsimaakleritele.
Biliaardi tööstuse ja mängu hämmastava populaarsuse kasvu Ameerikas võib suuresti omistada Michael Phelanile, keda peetakse Ameerika biliaardi isaks. Phelan emigreerus Iirimaalt ja kirjutas 1850. aastal esimese raamatu biliaardist Ameerikas. Ta töötas välja mängu esimesed reeglid ja standardid, lisas täpsete löökide jaoks rombid laua servadele ning kujundas uusi laudu ja taskuid. 1. jaanuaril 1859 ilmus esimene artikkel biliaardist ajakirjas “Leslie’s Illustrated Weekly”. Mõni kuu hiljem võitis Phelan Detroidis esimese olulise matši Ameerika Ühendriikide ajaloos, teenides 15 000 dollarit. Ta hakkas mängu edasi arendama ja asutas ettevõtte “Phelan & Collender”, mis tootis biliaarditarvikuid. 1884. aastal ühines ettevõte oma konkurendiga “J.M. Brunswick & Balke”, moodustades ettevõtte “Brunswick-Balke-Collender Company”, mis kontrollis kõiki biliaardi aspekte kuni 1950. aastateni. Ettevõtte järeltulija, “Brunswick Billiards”, on endiselt Ameerika suurim tootja.
Peamine mäng Ameerikas kuni 18. sajandi 70. aastateni oli “4 palli mäng”, mida tavaliselt mängiti suurel (3,5–4 meetrilisel) laual nelja taskuga ja nelja palliga — kaks punast ja kaks valget. See oli inglise biliaardi otsene järeltulija. Punktiarvestust peeti õnnestunud taskutesse tabamuste, topelt- või isegi kolmekordsete löökide põhjal (kui löök tabas mitut palli ühe löögiga). Nelja palliga mängus oli palju skoorimisvõimalusi ja ühe löögiga oli võimalik koguda 13 punkti. See mäng andis alguse kahele järgnevale mängule, mis ületasid selle populaarsuse 19. sajandi 70. aastatel. Üks neist kandis nime “Straight Rail” ja oli kõigi taskuteta mängude eelkäija. Teine mäng kandis nime “15 palli” ja oli praktiliselt kõigi kaasaegsete mängude eelkäija.
Venemaal, nagu juba mainitud, ilmus biliaard 18. sajandi alguses Peeter I ajal. Pärast biliaardimänguga tutvumist Hollandis andis Peeter korralduse valmistada endale biliaardilaud, mis sai tema lemmikajaviiteks. Järgides tsaar Peetri eeskuju, hakkasid ka tema õukondlased endale biliaardilaudu muretsema. Mõne aja pärast levis biliaard kiiresti aadli härrastemajades, paleedes ja erinevates klubides. Veelgi suurema populaarsuse saavutas biliaard keisrinna Anna Ivanovna ajal, kes mängis peaaegu iga päev. 19. sajandi algusest leidis biliaardimäng Venemaal oma austajaid hotellides, kõrtsides ja muudes asutustes. Näiteks 19. sajandi 40. aastateks polnud üheski Vene armee rügemendis ohvitseride kogunemiskohta, kus poleks olnud biliaardilauda. Kui algselt olid peamiselt kultiveeritud läänest tulnud kolmest pallist koosnev karamboolimäng ja nn vene viie palliga karamboolimäng, siis hiljem, alates 19. sajandi 30. aastatest, ilmus just Venemaal “Väike vene püramiid”. See on siiani omamoodi biliaardispordi klassika. 19. sajandi keskpaiku ilmusid esimesed kohalikud raamatud, mis reguleerisid selle kaasahaarava mängu reegleid.
Andes kokkuvõtte Venemaal saadud mängukogemustest, anti 1853. aastal esmakordselt Moskvas välja “Biliaardimängu reeglid”, mille koostas Moskva marker Roman Aleksejevitš Bakastov. Tuntud kuju ajaloos oli andekas Moskva marker Fjodor Afonin. Ta kirjutas esimesena raamatu, mis sisaldas mitte ainult reegleid, vaid ka harjutuste kogumit ja palju tehnikaid. Raamatu avaldas 1887. aastal kirjastus “J. Kapustin” ja see sai nimeks “Biliaardimängude kursus”. Kuid vene püramiidist, mis sai 19. sajandi keskpaigast alates kõikjal Venemaal lemmikmänguks, kirjutati peaaegu kõigis tolle aja väljaannetes. “Vene püramiid”, “poolpüramiid” ja “karambool” — need on biliaardimängud, mille ajalugu on seotud Venemaa ja nende riikidega, kus venelased sõbrunesid selle elegantse mänguga. 20. sajandi alguses sai Venemaal alguse uus biliaardilaudade valmistamise etapp, mis on saanud suure tunnustuse. Kuid kahjuks hävitas revolutsioonilisi sündmusi 1917. aastal ja järgnenud sõda biliaardimängu traditsioone Venemaal.