ÕPPIMINE VÕI MEELDEJÄÄMINE?
“Vein, naised ja kaardid” — nii kõlab vana moraalihoiatuse mantriline valem. Kuid kaardid, mis on tänapäeval muutunud paljudele himude sümboliks, loodi esialgu hoopis õpetlikul eesmärgil, teadmiste levitamiseks. Psühholoogia uuringud on näidanud, et õppimise efektiivsus tõuseb, kui teadmisi omandatakse mängulises keskkonnas, kus on ka võistlusmoment. Õppemängud pole uus nähtus — need ulatuvad inimkonna varaseimate aegadeni.
Kõige esimesed kaardid võisid tekkida Hiinas 7.–8. sajandil. Need kaardid graveeriti puuvillapaberile ja jagunesid kahte ebavõrdsesse ossa: ülaosas oli tsitaat mõnest kirjandusteosest, allpool aga illustratsioon, mis kujutas tsitaadi sisu. Mängijad pidid õigesti sobitama teksti ja kujutise, mis aitas õppimist mängulisel moel.
Kaartidele trükiti ka erinevaid tooste, mis järgisid konkreetseid etiketikombeid: näiteks “Kes istub vastas, joob sõbra terviseks” või “Külalisele kaugetest maadest — lisaklaas”.
Hiinas ilmusid 9. sajandil mängukaardid, kus puudusid näokaardid: 36 kaardi pakk koosnes neljast mastist, igal mastil üheksa kaarti, mis kandsid Hiina ametnike vastavaid tiitleid. Neid kaarte kasutati nii mängimiseks kui ka ennustamiseks. Hiina kaartidel kujutati väärtust müntidena, sümboliseerides varandust ja majanduslikku jõukust.
Samuti eksisteerisid Hiinas malekaardid, mis sisaldasid 118 lehte ja jagunesid neljaks värviks: punane, roheline, kollane ja valge.
Jaapani 8.–9. sajandi kaardid loodi samuti õppimise eesmärgil, kuid need olid mõeldud ka peenete kirjanduslike meelelahutuste jaoks haritud inimestele. Nende kaartide valmistamise materjal oli eriline: pärlmutterkarpide klapid, kuhu trükiti luuleridade fragmente. Mängijad pidid kokku panema sobivad luuletused, hiljem lisandus mäng “sada luuletajat”, kus tuli sobitada luuletaja portree tema luuletuse fragmendiga.
Legend räägib, et ka Euroopas tekkisid kaardid algselt õppevahenditena. 16. sajandil valitses Prantsusmaa troonil vaimuhaige kuningas Charles VI, kelle meelelahutuseks ja õpetamiseks lõi õukonna narr Jacquemin Gringonneur, kes oli ka osav maalija, esimese Euroopa kaardipaki. Kuid see liigutav lugu jääb ilmselt kauniks legendiks, kuna ajaloolased on leidnud viiteid kaardimängudele palju varasematest allikatest.
Chang Tze-Tungi sõnaraamat (mis sai Euroopas tuntuks 1678. aastal) väidab, et kaardid leiutati aastal 1120 ja juba 1132. aastaks olid need Hiinas laialt levinud mängukaartidena.
TARO KAARDID JA TAROKIMÄNG
Ühe hüpoteesi kohaselt loodi vanimad kaardid ennustamiseks. Üks tuntumaid ja usaldusväärsemaid kaardiennustussüsteeme on Taro süsteem. Täielikus Taro pakis on 78 kaarti, mida nimetatakse Arkaanideks. Neist 22 kaarti moodustavad Suure Arkaani, kus igal kaardil on oma pilt ja number, ning 56 Väikest Arkaani, mis jagunevad neljaks mastiks: sauad (roheline), mõõgad (sinine), mündid (kollane) ja karikad (punane). Arkaanide seas on neli figuurikaarti: vaarao, tsiviil, ratsanik ja sõnumitooja ning numbrikaardid ässast kümneni.
Üks tuntumaid legende, mis räägib nii Taro kaartidest kui ka kaartidest üldiselt, on järgmine: iidsed maagid otsustasid oma teadmised tulevastele põlvedele edasi anda, ent kahtlesid, kas targad raamatud, esiteks, kestavad aastatuhandeid ja, teiseks, kas järeltulijad neid üldse vajavad. “Voorus on kõige habrasem asi maailmas. Kui teda vajatakse, on teda kõige raskem leida.”
Seetõttu kodeerisid maagid oma teadmised eriliste sümbolite abil ja lõid kaardid. Ja mitte lihtsalt kaardid, vaid mängukaardid: pahe on elujõulisem kui kõik filosoofilised süsteemid; inimesed tõmbuvad pigem pahe poole kui moraali jutlustamise poole. “Pahe oli ja on alati, niikaua kui on olemas inimene.” Järelikult kaardid jäävad oma loojateks kauemaks ja võib-olla leiavad need tulevaste põlvkondade seas, kes suudavad iidsete maagide tarkust dešifreerida ja mõista.
Taro kaartide päritolu kohta on palju legende. Siin on kaks neist:
a) 78 kuldplaadist koosnev kaartide pakk hoiti Aleksandria raamatukogus ja pääses imekombel kuulsast tulekahjust.
b) Need kuldplaadid paiknesid Vana-Egiptuse templi maa-aluses galeriis ja neid kasutati noorte preestrite õpetamiseks.
Helena Blavatsky esitas oma versiooni Taro kaartide tekkimisest: tema arvates tulid nende müstilised sümbolid meie maailma müstilistelt tarkadelt salapärasest maast, mis ajab segadusse kõik maailma geograafid. Siit on juba lühike tee arusaamani, et need kaardid võivad olla pärit teistsugustelt tsivilisatsioonidelt.
On ka lihtsamaid versioone Taro kaartide tekkimisest: esmakordselt leiutasid need Itaalia ennustajad 14. sajandil. Suurema kaalu andmiseks leiutati koos müstiliste Arkaanidega ka legend nende Egiptuse päritolu kohta.
Taro kaartide populaarsusele aitas kaasa ka krahv Cagliostro (tuntud ka kui Giuseppe Balsamo), kes oma reisidel propageeris Taro süsteemi ennustamist, väites, et Suured Arkaanid kujutavad endast pilte Vana-Egiptuse salajasest raamatust — Toti raamatust. Seda süsteemi seostati ka templirüütlite ketserliku orduga, mille ajalugu on täis saladusi.
- sajandi keskel ilmusid Taro kaartidesse iidsed heebrea sümbolid, kuna nähti paralleele Taro ja Kabbala vahel. Taro ümber tekkiva müstilise aura loomisele aitas palju kaasa tuntud maagiaspetsialist doktor Papus, kes avaldas traktaadi „Ennustav Taro“.
Sajandi lõpuks tõusis Taro kaartide ennustamise huvi taas, mis on omane sajandivahetuse spirituaalsele õhkkonnale.
Juba 14. sajandil kasutati täielikku Suure Arkaani pakki kaardimänguks. Nii sündis tarok ja selle variant — Bolognese tarocchino. Leiutamine ja kasutamine omistatakse Pisi printsile Francesco Fabbiale, Bologna armee kindralissümale. Itaalias nimetati mängukaarte „tarocchi“.
Suuri Arkaane peeti trumbiks (tarokideks), Väiksemad jagunesid neljaks mastiks, millel oli kaartide jaotus vastavalt tähtsusele. Mängu eripära, mis vihjas selle maagilisele päritolule, oli see, et mängijad käisid vastupäeva.
Tänapäeva tarok on palju lihtsam: Baieri tarokit mängitakse tavalise 36-kaardilise pakiga ja mängitakse päripäeva.
Mastide muutumine ja sümboolika
Neli kaardimasti on kõigile tuttavad: ärtud, ruutud, ristikud ja padad. Kuid nende igavesed sümbolid pole alati sellised olnud. Iga mast on läbi teinud oma muutuste tee, et jõuda tänasesse vormi.
Algul olid värvid teistsugused ja nende tähendus oli erinev. Roomlased leidsid mängukaardid Pärsia vallutamise ajal ja kohandasid need oma vajaduste järgi: neljal mastil oli oma sümbol ja number. Roomas oli 72 kaarti, igal mastil 18 kaarti (vastavalt tähistatud tähtedega a–r).
Roomas sümboliseerisid mastid Rooma impeeriumi 4 seisu: teemanid tähistasid kaupmehi, ärtud sümboliseerisid vaimulikke ja teadlasi, padad kujutasid sõdureid ja ristikud said põllumeeste sümboliks.
Italics tõi veelgi muutusi: mastid jagunesid 4 grupiks — mündid (varandus ja rikkus), mõõgad (au ja kaitse), karikad (armastus ja naudingud) ja sauad (vaimne ja füüsiline töö). Mõnede Itaalia kaartide selgituseks on andmeid, et need olid 52-leheline pakk ja ristikud sümboliseerisid nüüd kirikut, karikad — aristokraatiat, mõõgad — sõjaväge ja teemandid — linnakodanikke. Huvitav on see, et varajased kaartide illustratsioonid ei sisaldanud sellist suurt sümbolismi ja on jäänud lihtsamateks.
- sajandi lõpuks said Itaalias kaardid kaasaegse kuju. Ent katoliku kirik tunnustas neid kui „kuradi tööriistu“. Kohe seati sisse kaardimängudele range keeld. Kõige õelam oli Inglismaa, kus kaartide valmistamine ja hoidmine võrdsustati ketserluse ja nõidusega. Ent armastus mängimise vastu osutus tugevamaks kui kiriku hirmutamised. 16. sajandi keskel üritati paljude kuningriikide religioossete reeglite keeldude mõjul kaardipakke asendada, ja nad tulid välja spetsiaalse „kristlike kaartidega“, kus kaardid kujutasid pühakuid, piiblikangelasi ja sümboleid.
KAARDIMÄNGU LEVIK LÄÄNEMAAILMAS
Kaardimängu levik Läänemaailmas kulges läbi Rooma vallutajate ja kaupmeeste Hiinast Pärsiasse ja sealt edasi Euroopasse.
See laienemine toimus kaubaliste suhete kaudu. Eriti levitas kaarte XIII sajandi kaupmees Marco Polo, kes tõi kaardimängu Vana-Hiinast tagasi Veneetsiasse, kus see saavutas kiire populaarsuse. Rooma impeeriumi sõdurid tutvustasid mängukaardid ka mujal Euroopas.
Kaardimängude levikule aitas kaasa ka trükikunsti areng: juba XIV sajandil trükiti kaardipakid puiduplokile ja hiljem levitati neid trükitud paberi kujul. Pärast, XV sajandil, kaardimängud said populaarseks nii kõrgklasside seas kui ka madalamate ühiskonnakihtide seas.
Vana-Hiina kaardimängud jõudsid Euroopasse Kesk-Aasia ja Pärsia kaudu. Euroopas kohandasid nad mänge oma kultuuri ja traditsioonide järgi, luues uusi versioone ja mänguvorme. Juba XV sajandil kaardimängud levisid üle Euroopa, kaasates erinevaid mängijaid ja sotsiaalseid gruppe.